eu4journalists

Regionaalpoliitika

1. Keskendumine majanduskasvule ja töökohtadele

Regionaalpoliitika on olnud EL poliitika keskmes alates Rooma lepingu sõlmimisest 1957. aastal. Kuus algset liikmesriiki osutasid lepingu preambulas vajadusele “tugevdada oma majanduse ühtsust ning kindlustada harmooniline areng, vähendades olemasolevaid erinevusi eri piirkondade ning vähemsoositud mahajäänud alade vahel”.

Möödunud 50 aasta jooksul on Euroopa koostöö rajanud kiirteid, reoveepuhasteid, sildu ja biolaboreid ning taastanud hooletusse jäetud linnaalasid ja ettevõtlust. Seda nimekirja võib lõputult täiendada projektidega, mis viidud läbi liidu vaesemates piirkondades. Nende projektide ja Euroopa Liidu regionaalpoliitika puhul on põhiväärtusteks solidaarsus ja ühtekuuluvus

Täna on Regional policy (regionaalpoliitika) osa Cohesion policy (ühtekuuluvuspoliitikast), mis keskendub kultuuri-, ühiskonna- ja keskkonnaküsimustele.

Alates 1998. aastast on EL investeerinud 480 miljardit vähemarenenud regioonidesse. Aastatel 2007-2013 kulub ühtekuuluvuspoliitikale 308 miljardit, mis on 36% EL eelarvest. Seda raha kasutatakse põhiliselt selleks, et viia ellu Lissaboni strateegia eesmärke – majanduskasvu ja tööhõive suurendamist. 80% kulub uute liikmesriikide integreerimisele, samas kui 16% Struktuurifondidest kasutatakse innovatsiooniks, jätkusuutlikkusele ja koolitusprojektidele nimetuse all Regionaalne Konkurentsivõime ja Tööhõive. Pisut üle 2% paigutatakse riikidevahelisse ja regionaalsesse koostöösse Euroopa Territoriaalne Koostöö nime all. Loodetakse, et investeering stimuleerib majanduskasvu liidu vaesemates piirkondades ning loob 2,5 miljonit uut töökohta.

Cohesion Policy 2007-2013 (ühtekuuluvuspoliitika 2007-2013) erineb poliitikast aastatel 2000-2006 mitmel viisil:

• suurem rõhk majanduskasvul ja tööhõivel ning vastutuse detsentraliseerimine
• eesmärkide ja määruste lihtsustamine; abikõlblikkuse reeglite voolujoonelisus; finantseerimine ainuallikast ja paindlik finantsjuhtimine
• ELi, riikliku ja kohaliku tasandi algatused koondatakse üle ühte dokumenti, mis kannab nime Community Strategic Guidelines (Ühenduse strateegilised suunised)

Enne 2004. aastat olid ühtekuuluvuspoliitika toetuse põhilised saajad läänepoolsed Euroopa riigid: Kreeka, Portugal, Iirimaa, Ida-Saksamaa, Itaalia ja Hispaania. 2004. aastal kümne Ida-Euroopa riigi liitumise järel kandus enamus toetustest üle itta, mida ilmekalt näitab ka Cohesion Policy 2007-2013: Factsheets

Teised poliitikad (CAP, transport, telekommunikatsioonid ja energiavõrgustikud, R&D, keskkonnapoliitika, infoühiskond, konkurents) toetuvad samuti ELi regionaalpoliitikale.