eu4journalists

Pettustevastane võitlus

1. OLAF – Euroopa Pettustevastane Amet

Sigarettide smugeldamine, euromüntide võltsimine, toetused apelsinide kasvatamise eest farmides, mida polegi olemas — kõik need on väljapetmised Euroopa Liidu eelarvest, järelikult Euroopa maksumaksjalt. Euroopa Pettustevastane Amet loodi 1999. aastal, et kaitsta Euroopa Liidu rahalisi huve. OLAF toimib kui sõltumatu uurimisorgan Euroopa Komisjoni vastutusalas.

OLAF pakub tööd ligi 400 ametnikule, kes võitlevad pettuste, korruptsiooni ja muude illegaalsete tegevustega, kaasa arvatud iga rahaliste tagajärgedega seotud reeglitevastase käitumisega Euroopa institutsioonides.

OLAF uurib igal aastal mitusada juhtumit, mille puhul ELilt on välja petetud tulu või on fonde ära kasutatud. Tagajärjeks võib olla süüdistuse esitamine kohalike võimude poolt, distsiplinaarasi, administratiivsed või rahalised sanktsioonid või seadusandluse muutmine.

Pettuste suurim üksikkategooria, mille puhul on hinnatav rahaline kahju, on raha välja petmine EL Struktuurifondidest, mis rahastab regionaalse ja sotsiaalse arenguga seotud projekte. Sigarettide salakaubavedu on teine oluline objekt, igal aastal peetakse kinni sadu miljoneid salasigarette. Kolmas suur kategooria on põllumajanduskulude korrapäratus. On hinnatud, et kui EL kogu eelarve maht on aastas rohkem kui sada miljardit eurot, siis sellest rohkem kui miljard läheb valedesse kätesse.

OLAF tegutseb ka ELile raha tagasi toojana: viimastel aastatel on OLAF igal aastal Brüsseli kassasse tagasi andnud 200 miljonit pettustega omandatud eurot.

Juurdlusalane sõltumatus on OLAFi efektiivsuse seisukohast oluline. Ametil on spetsiaalne staatus EL institutsioonide raamistikus. Kuigi amet on Euroopa Komisjoni osa, ei ole lubatud ameti peadirektoril küsida või võtta vastu juhiseid üheltki valitsuselt ega institutsioonilt, kaasa arvatud komisjon. Kui OLAF leiab, et ameti sõltumatus on ohus, võib amet pöörduda Euroopa Kohtusse.

OLAFi uurijatel on uurimise läbiviimiseks ulatuslik võim tsiviilkuritegude vallas. Nad võivad välja anda trahvikviitungeid liikmesriikide territooriumil ning veel mitmes teises riigis, millega ühendus on sõlminud koostöö kokkulepped. Tihedat koostööd tehakse ka liikmesriikide võimuorganitega, kuid kriminaalasjades peab juhtimine jääma siiski liikmesriikide uurijatele.