eu4journalists

Keskkond

1. Keskkonnapoliitika kujunemine

Kuni 1960. aastate lõpuni ei olnud ühelgi Euroopa riigil selgelt defineeritud keskkonnapoliitikat. Möödunud 30 aastaga on saavutatud olulist edu, luues laiahaardelise keskkonnakontrollide süsteem Euroopa Liidus. Tänapäeval hõlmavad keskkonna küsimused laia ringi alates müratõrjest kuni jäätmetekke vältimiseni, kemikaalidest kuni õhuosakesteni, suplusveest kuni üle-euroopalise võrguni tegutsemiseks selliste keskkonnakatastroofide korral nagu naftalekked või metsatulekahjud.

1972 Pariisi tippkohtumine: Tunnistati, et keskkonnale peab osutama erilist tähelepanu seoses majanduskasvu ja elukvaliteedi paranemisega. Pariisi kohtumise tulemusena loodi esimene keskkonna tegevusprogramm, millele järgnes mitmeid samalaadseid mitmeaastaseid programme ja direktiivide sarju.

1987 ühtne Euroopa akt: Akt oli Euroopa keskkonnapoliitika pöördepunktiks, tuues selle valdkonna esimest korda ühenduse lepingutesse.

1992 Maastrichti leping: Lepinguga astuti samm edasi, tõstes keskkonnakaitse täieulatuslikku staatusesse.

1999 Amsterdami leping: Leping tugevdas suureneva keskkonnakaitse õiguslikku alust ja säästva arengu edendamist kogu Euroopa Liidus.

Kaasajal põhineb Euroopa Liidu keskkonnapoliitika printsiibil, mille kohaselt kõrged keskkonnastandardid stimuleerivad innovatsiooni ja äritegevuse võimalusi. Majandus-, sotsiaal- ja keskkonnapoliitika on üksteisega tihedalt seotud. Euroopa Liidu eesmärk on tagada piisav kaitsetase, eiramata kohalikke olusid ja tegemata majanduslikke kitsendusi.

Kogu poliitika on rajatud “saastaja maksab” põhimõttele. Saastaja võib “maksta” kas investeerides kõrgematesse standarditesse või äritegevusse või tarbijatele kehtestatud maksuna keskkonnaohtlike toodete kasutamise eest. “Makse” võib sisaldada ka tingimust toodete kasutamisjärgseks tagasivõtmiseks, ümbertöötlemiseks või hävitamiseks. Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku muuta illegaalne ohtlike reostusainete emissioon õhku, vette või pinnasesse, ebaseaduslik jäätmete tarne ja ladustamine ning illegaalne hävimisohus liikidega kaubitsemine kriminaalkorras karistatavaks. Keskkonnapoliitika edasised sammud on arutelu all.

Lõppkokkuvõttes on keskkond arvatavasti üks raskemini reguleeritavaid poliitika valdkondi Euroopa Liidus. Samal ajal kui liikmesriigid jagavad rõõmu Euroopa loodusilu üle, peavad nad jagama ka sellist koormat nagu happevihmad, saastunud vesi ja õhk ning jäätmete likvideerimine. Ekstreemsed ilmastikutingimused on muutunud prevalentseks, näidates, et kliimamuutuse probleemid puudutavad elanikkonda ja keskkonnapoliitikat kõigil tasanditel.