eu4journalists

Majandus- ja rahaliit ning euro

5. Mida euro on kaasa toonud?

1.jaanuar 2007 tähistas euro kui füüsiliselt olemasolev raha viiendat sünnipäeva. Euro kasutusele võtmist on enamasti nähtud kui edulugu. Tugev ja stabiilne euro on maailmamajanduses saanud üheks kahest peamisest valuutast.

Eurotsooni liikmed saavad kasu sellest, et nad on osa suurest valuutaliidust. Näiteks on spekulantidel palju raskem saada kiiret kasu valuutadega kauplemisest, mis mõjutab valuuta hinda. Spekulandid tekitasid ERMile kaose 1990ndate alguses ning põhjustasid esmalt naela ja seejärel liiri languse, kuid seni ei ole nad suutnud tekitada olulist kahju eurole. Selle tulemusena on eurotsoon paremini suuteline hinnatõusu peatama kui üksikud liikmesriigid. Euro mõju levib kaugemale. Kauplemine väljaspool eurotsooni moodustab ühe kolmandiku eurotsooni sisemajanduse koguproduktist (SKP), ka vahetuskurssidel on oma mõju sellele. Tugev euro kahjustab eksportijaid ja heidutab välisinvestoreid euroalale tulemast, kuid aitab importijaid ja eurotsooni investeeringuid mujale maailma.

EL kodanikele on eurotsoonis reisimine palju lihtsam, sest pole koormavat valuutavahetust. Ka toodete ja teenuste hindade võrdlemine on lihtsam, see tagab siseturu parema toimimise ning soodustab konkurentsi tarbijate heaolust lähtuvalt. Euroga kaasnenud üldine majanduslik ja hindade stabiilsus on tähtis majanduskliima, peredest kuni ettevõteteni, seisukohast. Viimased arvud näitavad, et euro kasutuselevõtt on kergitanud euroala kaubandust 5-15%.

Kui euro praktilist kasu on laialt tunnustatud, siis muutunud majanduspoliitika tegemise keskkond on tekitanud probleeme poliitikutele. Valitsused ei pea tööd raskeks mitte ainult euro majanduspoliitiliste piirangute pärast, vaid osa neist on otsustanud süüdistada eurot enda püüdluste kitsendamises.

Kõige sagedasem kaebus on seotud liikmesriigi võimetusega määrata ise oma intressimäära. Rida poliitikuid, eriti Saksamaal, Itaalias ja Prantsusmaal, soovivad madalamaid intressimäärasid, et stimuleerida majanduskasvu. ECB seadis baasintressimääraks juunist 2003 kuni detsembrini 2005 2%. Paljudele aga tundus, et eurotsooni liikmetel on madalamad intressimäärad, mis neil on olnud aastakümneid. Liikmesriikide võimetus muuta intressimäära tähendab, et nad ei sea ühepoolselt madalamaid intressimäärasid majanduse ergutamiseks või kõrgemaid määrasid säästude kasvatamiseks. Euroopa ühisraha tähendab ühtset Euroopa rahapoliitikat. Isegi juhul, kui pole ühtset Euroopa majanduspoliitikat, peavad kõik eurotsooni liikmesmaad tegutsema oma majanduspoliitikas ELi poolt seatud piirangute alusel.

Eurotsooni skeptitsism

Paljud vanemad inimesed arvutavad tänaseni euro ümber vanasse rahasse ja seda just suuremate summadega arveldamisel. 2006. aasta novembris avalikustas Deutsche Bundesbank uuringu, mis näitas, et 77% Saksamaa kodanikest arvutavad siiani markades. 94% neist pole aimugi, et EUR 500-kupüür on violetne ning 74% vihkab EUR 100-kupüüride kontrollimist skänneriga. Isegi täna on kummutites või sokkides alles sinna kogutud Saksa margad kogusummas 14,4 miljardit marka (ligi 7,2 miljardit eurot). Näib, et Saksamaa kodanikud ei usalda oma uut raha ning kuna vana marka saab alati vabalt liidupankades vahetada, ei kiirusta nad kuhugi. Selle võib üle kanda osale eurooplastest, kuid usaldamatus paljudes liikmesriikides liigub siiski EL poole.

Euroga seotud peamine hirm puudutab inflatsiooni. Keskmine inimene arvutab vana raha eurodesse ümber. Kuid ainult need, kes süsteemselt kirjutavad üles hindu, omavad hindade muutumise kohta mitmekülgset ja adekvaatset ülevaadet. Praktikas tekkis inimestel mulje hindade muutumisest väikeste igapäevaste ostude pinnalt – tass kohvi või kann õlut, leivapäts, ajaleht jne – just selliste asjade puhul, mille hinda nad mäletasid. Igapäevased madala hinnaga kaubad ning mõnede teenuste hind on näidanud märkimisväärsemat tõusu kui kallimate kaupade ja teenuste hinnad. Madalama hinnaga kaupade hinda ümardati kergema südamega, näitavad eurotsooni eri riikide juhtumid. Ümardatud hinnad teevad nii ostja kui ka müüja elu kergemaks (1-sendiseid ja 2-sendiseid münte ei valmistata enam Hollandis ja Soomes, kuigi neid saab pakkujatele tagasi anda), kuid see kipub andma vale mulje euro väärtuse kohta.

Ja veel üks fenomen: Igatsus vana raha vastu suureneb, mida rohkem kasvavad hinnad. Põhjus on selles, et praeguseid hindu eurodes võrreldakse vanade hindadega. Sageli ei arvestata, et vanas valuutas võinuks hind olla täna kõrgem tänu inflatsioonile.

Lükkamaks umber vale ettekujutust, on komisjoni tellitud uuringud näidanud, et eurole üleminek ei toonud kaasa märgatavat hinnatõusu. Tegelikult hinnatakse keskmist tarbijahinnatõusu seoses euro rahatähtede ja müntide kasutuselevõtuga väiksemaks kui 0,3%.

Mõned uued liikmesriigid kaaluvad referendumit, et küsida rahva arvamust eurotsooniga liitumise kohta peale lähenemiskriteeriumide täitmist. Taani ja Rootsi korraldasid mõlemad referendumi euro kasutuselevõtu kohta 1999. aastal ning said negatiivse tulemuse.

2005.aasta juunis avaldas ajakiri Stern, et 56% Saksamaal vastanutest eelistab margale tagasiminekut. Mõned Itaalia poliitikud on kutsunud Itaaliat üles end eurost taandama, kõige tuntum neist on Silvio Berlusconi. Itaalia separatistlik “Northern League” tegi ettepaneku korraldada referendum liirile tagasimineku kohta. Mitmed paremäärmuslikud parteid üle ELi on teinud ettepaneku pöörduda tagasi iga riigi oma raha juurde, kuigi siin on pigem tegu rahvusluse kui EMU ja euro eduga.

Euroopa Komisjon omaltpoolt on välistanud iga eurotsooni riigi puhul võimaluse loobuda uuest valuutast. Euro on siin, et jääda, kuna hüved kaaluvad üles probleemid nii rahvuslikul kui ka Euroopa tasandil.

EMU tulevik

EMU jaoks on lähiaastate peamine suurim küsimus või teema (nagu ka liidu jaoks tervikuna) Euroopa huvid versus riiklikud huvid. Jaanuaris 2007 kirjutas Financial Times, et enamik Prantsusmaa, Itaalia ja Saksamaa kodanikest usub, et euro on kahjustanud nende riigi majandust samas kui on andnud positiivse efekti EL majandusele tervikuna. Vastandina sellele näitab International Herald Tribune korraldatud uuring usaldust euro vastu. Vastavalt 2007. aasta märtsi uuringule usub 89% inimestest Prantsusmaal ja Itaalias, 93% Hispaanias ja 83% Saksamaal, et euro on laialdaselt kasutatav valuuta aastal 2057.

Kas eurotsooni skeptikute ennustused riiklike majanduste osas on paikapidavad või ei, on vaieldav, kuna sel teemal tuleks arutelda laiemalt. Euroala registreeris 2006. aastal oma kõrgeima majanduskasvu alates 2000. aastast ning seepärast tuleb üle vaadata ka kaugemad perspektiivid. Saksamaa majandus hakkas 2007. aasta alguses toibuma. Eurotsooni majandus püsib tugevana vaatamata hiljutistele intressimäärade kõikumisele ning seda vähem euro kui dollari suhtes.

Euro võttis endale dollari kui esikohal olnud valuuta koha rahvusvahelistel võlaturgudel ning euro hõlmab 25% rahvusvahelistest reservidest, olles dollarist edasi jõudnud.

Päevakajalised teemad:

• Euro stabiilsus vs. intressimäärade paindumatus
• “Stability and Growth Pact” (SGP, stabiilsuse ja kasvu pakt)
• Euroskeptitsism inflatsiooni ja majanduskasvu pärast
• EL majandus vs. liikmesriikide majandused