eu4journalists

Majandus- ja rahaliit ning euro

1.Ajalugu – euro omaksvõtt

Euroopa majandus- ja rahaliit (European Economic and Monetary Union, EMU) on kokkulepe Euroopa riikide vahel, et omada ühist raha – eurot ning ühist majanduspoliitikat koos fiskaalse vastutuse põhitingimustega. 27 praegust liikmesriiki on EMUga ühinemisel eri etappidel. 13 liikmesriiki on euro kasutusele võtnud: Austria, Belgia, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Holland, Portugal, Sloveenia ja Hispaania. Kolm liikmesriiki – Suurbritannia, Taani ja Rootsi – ei ole eurot kasutusele võtnud. 11 liikmesriiki – Küpros, Malta, Läti, Leedu, Eesti, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria - on eurole ülemineku eri etappidel ning loodavad eurotsooniga liituda lähima kümne aasta jooksul.

Teise maailmasõja järel oli enamus tööstusriikide valuutasid tihedalt seotud dollariga vastavalt Bretton Woodsi süsteemile. Süsteem lõi aga kõikuma, sest kulla turuhind tõusis üle ametliku kursi ja maailma kaubanduskäive kasvas pidevalt ning see pani Euroopa poliitikuid otsima tasakaalu ning majanduslikku ühtsust.

Esimesed plaanid Euroopa ühisrahast said alguse 1969. aastal Barre raportiga, mis anti välja Euroopa Majandusühenduse (European Economic Community, EEC) kuue tollase liikmesriigi poolt. Sellele järgnes samal aastal Haagis valitsusjuhtide ja riigipeade kohtumine, kus arutati plaani luua majandus- ja rahaliit. Protsess lükkus edasi tänu Bretton Woodsi süsteemi kokkuvarisemisele 1971. aastal, mil president Nixon tegi ühepoolse otsuse lasta dollari kurss "ujuvaks" ning tänu 1972. aasta naftakriisile. Vahepeal kasvas EEC üheksa riigi võrra, millest paljud kahtlesid oma rahast loobumise õigsuses.

Praegu võivad Euroopa riigid ühineda kolme erineva etapiga, mis vastavad EMU arengu ajaloolistele staadiumitele.

I etapp

1979 . aastal rajati Euroopa valuutasüsteem (EMS), et ühendada Euroopa valuutad ning takistada suuri kõikumisi nende väärtuste vahel. Loodi Euroopa Vahetuskursside Mehhanism (ERM), mis piiras kursi suurt kõikumist (+/-2.25%). Kõigi liikmesriikide valuutakursi põhjal loodi arvestuslik koondühik ECU (European Currency Unit). Määrati kindlaks liikmesvaluutade kursid ja kõikumised ECU suhtes.

1980ndate lõpus muutus iga liikmesriigi turg üha sarnasemaks naaberriigi omaga, seda muutumist nimetatakse Euroopa ühisturuks. Rahvusvahelist kaubandust ühisturul pidurdati vahetuskurssidega (hoolimata ERMi suhtelisest stabiilsusest) ning sellega kaasnevate suurenevate ülekandekuludega. Ühisturu jaoks oli ühise raha loomine loogiline lahendus ning seetõttu tuli idee ühisrahast uuesti päevakorda.

Jacques Delors´i juhitud Euroopa Komisjon lõi 1986. aasta veebruaris ühtse Euroopa akti, mille eesmärk oli kõrvaldada institutsionaalsed ja majanduslikud tõkked EÜ liikmesriikide vahelt. Samas pandi alus ühisele Euroopa turule. Kuigi esimese etapi protsessid algasid EMSiga 1979. aastal, algas etapp ametlikult 1990. aastal, mil vahetuskursi kontrollimine tühistati ning EEC sees muutus kapitali liikumine vabaks. 1992. aastal lõi Delors´i komisjon Maastrichti lepinguga ametlikud alused ühisraha kasutusele võtmiseks. Leping muutis EEC Euroopa Liiduks. Euroopa Liidu liikmesriigi tingimused ja euro omaksvõtt on sätestatud kolme dokumendiga. Esimene on 1992. aastal sõlmitud Maastrichti leping, mis jõustus 1. novembril 1993. Samal aastal hiljem võeti Kopenhaagenis Euroopa Nõukogu poolt vastu “Kopenhaageni kriteeriumid”, mis selgitasid Maastrichti lepingu üldeesmärke. Kolmas on raamleping, mis räägitakse läbi iga ELiga ühineva riigiga. Kopenhaageni kriteeriume täpsustavad igal aastal ELi seadusandlus ja Euroopa kohtunikkonna otsused.

EMU arengu esimese etapi saab üle kanda kandidaatriikide esimesele kohtumisele vastavalt Kopenhaageni kriteeriumidele ning siis ELiga ühinemisele.

II etapp

Madridi tippkohtumisel 1995. aasta detsembris põhjendas Saksamaa edukalt, miks tuleks nimetus ECU muuta “euroks”. Nn Madridi stsenaarium pakkus välja üleminekuperioodi enne euro kasutusele võttu.

EMU teises etapis loodi Euroopa Rahainstituut (European Monetary Institute, EMI), mis oli Euroopa Keskpanga eelkäija. Juunis 1997 nõustus Euroopa Nõukogu Amsterdamis stabiilsuse ja kasvu paktiga ning lõi ERM-II, mis pidi tagama Euroopa Valuutasüsteemi õnnestumise ning vähendama osalevate vääringute kõikumist euro suhtes. Järgmisel aastal valis Euroopa Komisjon Brüsselis välja 11 riiki, mis pidid 1999. aastal üle minema eurole. Asutati Euroopa Keskpank, mille ülesanne oli luua Euroopa Liidu jaoks rahapoliitika ning Euroopa keskpankade süsteemi tegevuse järelvalve. Euroopa keskpankade süsteemi kuuluvad riikide pangad, mis mõjutavad Euroopa Keskpanga otsuseid, trükivad raha, vermivad münte ning abistavad algajaid euromaid.

EMU arengu teist etappi võib võrrelda hiljuti ühinenud liikmesriikide liitumisega ERM-IIga, kuhu neil tuleb jääda enne eurole üleminekut vähemalt kaheks aastaks.

III etapp

1 . jaanuarist 1999 muutus euro reaalseks, määrati kindlaks 11 ja hiljem 15 liikmesriigi vääringute vahetuskursid 1998. aasta viimase päeva seisuga. Vahetuskursimehhanismile (Exchange Rate Mechanism, ERM) järgnes ERM-II, mis funktsioneeris sarnaselt ERMile, kuid selle eesmärk oli vähendada osalevate vääringute kõikumist euro suhtes. Euroopa Keskpank alustas liikmesriikide keskpankade abiga ühise rahapoliitika rakendamist. Madridis seatud kolmeaastane üleminekuperiood kestis kuni 1. jaanuarini 2002. 2000. aasta keskel teatas komisjon, et Kreeka võib ametlikult liituda ühise raha kolmanda etapiga 1. jaanuarist 2001.

Euro oli esialgu virtuaalne valuuta 12 eurotsooni riigi jaoks - Austria, Belgia, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Holland, Hispaania ja Portugal. Eurot kasutati arveldamisel, firmad võisid teha euro-ülekandeid turvaliselt teadmises, et vahetuskursid liikmesriikide vahel on fikseeritud. Euro väärtus näidati pangaülekannetel kohe rahvusvaluuta järel, et uue rahaga kohanemine oleks lihtsam.

Iga 1. jaanuaril 2002 eurole üleminev riik pidi järgima “Lähenemiskriteeriume”, mis määrati kindlaks Maastrichti lepinguga. Need kriteeriumid sisaldavad nelja nõuet:

• Riik peab vähemalt kaks aastat osalema ERM-II vahetuskursi süsteemis
• Pikaajaline intressimäär ei tohi ületada rohkem kui kahe protsendipunkti võrra kolme kõige paremaid hinnastabiilsuse tulemusi saavutanud liikmesriigi keskmist
• Inflatsioonimäär ei tohi ületada rohkem kui 1,5 protsendipunkti võrra kolme kõige paremaid tulemusi saavutanud liikmesriigi keskmist
• Valitsussektori võlg peab olema väiksem kui 60% SKPst (või lähenema sellele rahuldava kiirusega) ning riigi valitsussektori eelarve puudujääk peab olema väiksem kui 3%

Ettevalmistuste käigus üleminekuks eurole 1. jaanuarist 2002 trükiti 14 miljardit rahatähte väärtuses 633 miljardit eurot ning vermiti 52 miljardit münti kasutades selleks 250.000 tonni metalli. 1999. aasta 1. jaanuari lähenedes külvasid pessimistid hirmu ja segadust. Ajakirjanduses kirjutati, et selline massiline üleminek teisele rahale ei saa õnnestuda. Kuid need hirmud osutusid alusetuks. Pangaautomaadid pakkusid uut raha juba minut peale keskööd ning inimesed kasutasid eurosid koha järgmistel päevadel.

Kolmas etapp EMU arengus on võrreldav liikmesriigiga, kes on ühinenud ERM-IIga ja järgib kahe aasta jooksul lähenemiskriteeriume, et eurotsooniga liituda.

Vahetuskursi areng

Euro esimesel kauplemispäeval 4. jaanuaril 1999 oli euro kurss Frankfurdi börsil USA dollari suhtes 1,1789. Sellest päevast alates kaotas euro väärtust kuni lõpetas langemise 26. oktoobril 2000, mil jõudis madalamasse punkti USA dollari suhtes - 0,8225. Kauem kui aasta oli keskmine vahetuskurss USA dollari suhtes 0,95.

Euro ei toibunud langusest enne sularaha kasutusele võtmist 2002. aastal, tõustes siis USA dollari suhtes 0,90lt 1,02le 2002. aasta lõpuks. Aasta hiljem oli kurss jõudnud 1,24ni. Novembris 2004 ületas euro taseme 1,30 ning 30. detsembril 2004 lõpetas rekordtasemel 1,3668. 2005. aasta jooksul jäi euro detsembris seisma tasemel 1,18, olles nii allpool stardipunktist. 2006. aastal tõusis euro 2. jaanuaril tasemele 1,1813 ning 5. juunil tasemele 1,2958. Aasta lõpus jõudis euro rekordtasemele ületades 1,30 ning on seal püsinud siiani.

Võtmeküsimused:

• Ühisraha plaanid said alguse 1960ndatel
• EMU kolm etappi: ELiga ühinemine, ERM-II, eurotsoon
• Maastrichti leping 1992, Kopenhaageni kriteeriumid 1993, individuaalne ühinemisraamistik
• Eurotsooniga liitumiseks on neli lähenemiskriteeriumi