eu4journalists

Tähtsamad organid

3. EL institutsioonide tutvustus

Euroopa Parlament

Esindades 492 miljonit Euroopa Liidu kodanikku, jagab Euroopa Parlament nõukoguga seadusandlikku võimu. Parlament on Euroopa Liidu ainus otsevalitud institutsioon. Parlamendi täiskogu istungid toimuvad enamasti Strasbourg`is ning lisaistungid Brüsselis. Europarlamendi liikmetel (MEP) on büroo mõlemas linnas.

Parlamendiliikmed jagunevad poliitilistesse fraktsioonidesse – nad ei ole grupeeritud mitte rahvuskuuluvuse, vaid poliitilise kuuluvuse alusel. President, kes valitakse parlamendiliikmete seast kaheks ja pooleks aastaks, juhib parlamendi tööd ning esindab parlamenti välissuhetes.

Parlamendi võim on aastatega märgatavalt suurenenud. Paljudes valdkondades tähendab kaasotsustamismenetlus, et parlament võib seaduseelnõu tagasi lükata, kuigi mõnedes tundlikes küsimustes võib ta ainult nõukogule oma arvamust avaldada. Parlamendil on lõplik sõna öelda ka mitmete EL eelarvekulude osas.

Euroopa Parlamendil on kohustus mõningal määral jälgida 27 Euroopa Komisjoni volinikku, kelle on ametisse nimetanud Ministrite Nõukogu ja heaks kiitnud parlament. Volinikud, kelle ülesandeks on erinevate Euroopa Liidu tegevusalade koordineerimine, esinevad pidevalt parlamendikomisjonide ees. Parlamendil on õigus Euroopa Komisjon tervikuna laiali saata, mitte aga vabastada volinikke üksikult. Antud õigust ei ole kunagi kasutatud, kuigi sellega on paljudel juhtudel ähvardatud. 1999. aastal, kui komisjoni juhtis Jacques Santer, astus Euroopa Komisjon halvas juhtimises ja onupojapoliitikas süüdistatuna ühiselt tagasi, enne kui parlament rakendas oma laialisaatmise õigust. 2004. aasta oktoobris otsustas uus komisjoni president José Manuel Barroso taandada oma esitatud koosseisu, vältimaks võimalikku lüüasaamist parlamendi ees. Parlamendiliikmed olid vastu Rocco Buttiglione nimetamisele õiguse, vabaduse ja julgeoleku volinikuks. Pärast parandatud koosseisu esitamist kiitis parlament 18. novembril 2004 selle heaks.

Euroopa Parlamendi liikmed (MEPid), kokku 785, valitakse otse iga viie aasta järel üheaegselt toimuvatel riiklikel valimistel. Liikmesriiki esindavate parlamendiliikmete hulk varieerub vastavalt elanikkonna suurusele, alustades Saksamaast (99 MEPi) ja lõpetades Maltaga (5 MEPi).

Euroopa Parlamendi komisjonid, mille koosolekud toimuvad tavaliselt Brüsselis, hõlmavad kindlaid valdkondi ning valmistavad üksikasjalikult ette parlamendi seisukohti. Põhimõtteliselt on kõik komisjonide kohtumised ja parlamendi täiskogu istungid avalikud, kuigi mõningad istungid peetakse aeg-ajalt kinniste uste taga.

Euroopa Liidu Nõukogu

Nõukogu on Euroopa Liidu peamine otsuseid tegev organ, kes jagab seadusandlikku võimu Euroopa Parlamendiga. Esindades Euroopa Liidu liikmesriike, tulevad nõukogu raames kokku liikmesriikide ministrid või valitsusasutuste ametnikud, et arutada teatud teemasid. Nõukogu ametlik nimetus on Euroopa Liidu Nõukogu, kuid vahel nimetatakse seda ka Ministrite Nõukoguks.

Valitustevahelistes küsimustes (näiteks välispoliitika) tegutseb nõukogu omal initsiatiivil – siin on komisjoni ja parlamendi osatähtsus piiratud. Nõukogu kohtumised toimuvad eraviisiliselt, kuid viimastel aastatel on püütud suurendada otsustusprotsessi läbipaistvust ning muuta mõned kohtumised avalikuks. Kõik nõukogus kaasotsustamismenetluse raames toimuvad arutelud on üldsusele avatud.

Enamik nõukogu kohtumisi toimub Brüsselis, kuid aprillis, juunis ja oktoobris kohtutakse Luksemburgis. Mõnikord võivad kokkusaamised toimuda ka kusagil mujal, näiteks WTO või ÜRO kohtumiste käigus. Nõukogu juhatab kuuekuuliste perioodide kaupa iga liikmesriik kordamööda, see tähendab eesistujat, kes määrab kindlaks päevakorra. Peaministrid kohtuvad Euroopa Ülemkogu raames neli korda aastas, et määratleda üldised Euroopa Liidu poliitilised suunised.

Nõukogu koosseisud: Nõukogu koguneb üheksas erinevas koosseisus sõltuvalt sellest, milliseid ainevaldkondi käsitletakse. Kogu nõukogu töö valmistab ette või koordineerib alaliste esindajate komitee (COREPER), mis koosneb Brüsselis töötavatest liikmesriikide alalistest esindajatest ja nende abidest. Koosseisud:

• Üldküsimused ja välissuhted
• Majandus- ja finantsküsimused
• Justiits- ja siseasjad
• Konkurentsivõime
• Transport, telekommunikatsioonid ja energeetika
• Põllumajandus ja kalandus
• Keskkond
• Haridus, noored ja kultuur
• Tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimused

Eesistuja: Nõukogu eesistuja ametikoha täidavad kõik liikmesriigid kordamööda kuuekuulise tähtaja jooksul vastavalt eelnevalt kindlaksmääratud graafikule. Nõukogu eesistujariik mängib olulist rolli institutsiooni töö korraldamisel. Eesistuja on liikumapanev jõud seadusandlike ja poliitiliste otsuste tegemisel, otsides ja arutades vajadusel läbi kompromisslahendusi liikmesriikide vahel. Ta vastutab kõigi istungite korraldamise ja juhatamise eest.

Euroopa Ülemkogu toob ühe laua taha Euroopa Liidu riigipead või valitsusjuhid ning komisjoni presidendi. Ta määratleb Euroopa Liidu üldised poliitilised suunised. Euroopa Ülemkogu istungid toimuvad tavaliselt Brüsselis Justus Lipsiuse hoones.

Euroopa Liidu Nõukogu peasekretär ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, abistab nõukogu välispoliitikaga seonduvates küsimustes. Ta aitab kaasa Euroopa poliitiliste otsuste koostamisele, ettevalmistamisele ja rakendamisele ning peab nõukogu nimel poliitilist dialoogi kolmandate riikidega. Praegu on peasekretäriks Javier Solana.

Euroopa Komisjon

27 liikmesriigi komisjon koosneb 26 volinikust pluss president, kes vastutavad selliste valdkondade eest nagu ettevõtlus ja tööstus, transport, institutsioonidevahelised suhted ja kommunikatsioonistrateegia, põllumajandus ning maaelu areng jne. Igal volinikul on kabinet (isiklik kantselei) ning osakond (või peadirektoraat) ametnikest, kellest enamus asub Brüsselis.

Komisjoni liikmed ehk volinikud määratakse ametisse viieks aastaks. Komisjoni president nimetatakse liikmesriikide poolt konsensuse alusel ning seejärel kinnitatakse tema kandidatuur parlamendis. Tulevane president ja valitsused lepivad seejärel kokku liikmekandidaatide osas. Euroopa Parlament küsitleb kandidaate, andes oma hinnangu kogu kolleegiumi kohta. Praegu on igast 27 liikmesriigist üks volinik, kuid kuni 2004. aastani oli suurematel liikmeriikidel kaks volinikku.

Komisjon on ainuke EL institutsioon, mis võib algatada õigusakte. Enne seda peab komisjon pidama nõu huvigruppide ja ekspertidega, et kindlustada EL kodanike korralik teenindamine. Komisjon kohtub regulaarselt riikide valitsuste ja agentuuride ekspertide komiteedega, samuti laia valdkonna Euroopa tasandi organisatsioonidega, sealhulgas tööstuse, avalike teenuste, ametiühingute, regionaalsete ja valitusväliste organisatsioonidega. Paljudel neil gruppidel on Brüsselis esindus, et teha lobby komisjonis, kuna nad teavad, et parim viis seadusandlust mõjutada on teha seda enne ametlikku ettepanekut.

Kui EL seadusandlus on juba kord omaks võetud, on komisjon kohustatud jälgima, et see viidaks ellu õigesti ja täielikult kõigis liikmesriikides ettenähtud aja jooksul. Komisjon (või liikmesriigid) võib võtta ette abinõusid juhul, kui liikmesriigid ei suuda EL õigust järgida ning seda enne Euroopa Kohtu sanktsioone liikmesriikide vastu.

Peadirektoraadid on komisjoni osakonnad, mis teevad igas poliitikavaldkonnas praktilist tööd. Komisjoni assisteerivad ametnikud, kes moodustavad 36 peadirektoraati, millest enamus asub Brüsselis ja Luksemburgis. Suurimates peadirektoraatides on eraldi sektorites tuhat ametnikku.

EL teised institutsioonid

Euroopa Kohus
Luksemburgis asuv Euroopa Ühenduste Kohus või lihtsalt Euroopa Kohus koosneb iga EL riigi ühest kohtunikust, keda assisteerib kaheksa advokaati. On täielikult sõltumatu institutsioon ning tagab EL seaduste ühtemoodi tõlgendamise kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides. Liikmesriikide kohtud on kohustatud pöörduma Euroopa Kohtu poole otsuste saamiseks, juhul kui liikmesriigi ja EL õigusaktid on vastuolus. Kohtu poole pöördutakse samuti palvega lahendada vaidlusi EL erinevate institutsioonide ja liikmesriikide vahel.

Viimaste aastate olulised kohtuotsused on tugevdanud seaduste Euroopa dimensiooni keskkonnale, tarbijakaitsele, tööhõivele ning kaupade ja teenuste vabale liikumisele Euroopa Liidu piirides. Euroopa Kohtul on seepärast üha tähtsam roll, kuna rohkem ja rohkem õigusakte võetakse vastu ning seeläbi mõjutatakse EL kodanikke.

Iga Euroopa kodanik või organisatsioon võib esitada kohtule avalduse, kui see puudutab õigusakti, mis teda otse puudutab. Esimese astme kohus loodi 1989. aastal.

Kontrollikoda
Euroopa Kontrollikoja, mis paikneb Luksemburgis, peamine ülesanne on kontrollida, et Euroopa Liit kulutaks oma raha kõige efektiivsemal viisil. Nagu on kirjas kontrollikoja koduleheküljel: "Kontrollikoda kontrollib, kas finantstehingud on nõuetekohaselt dokumenteeritud, seaduslikult ja korrektselt teostatud ning juhitud, et tagada säästlikkus, tõhusus ja mõjusus."

Kontrollikoda on Euroopa Liidu “rahandusalane südametunnistus”, jälgides EL eelarvet ja kindlustades selle õige juhtimise Euroopa Komisjoni poolt. Kontrollikoja aruannete põhjal annab Euroopa Parlament komisjonile lõpliku loa iga-aastase eelarve rakendamiseks.

Euroopa ombudsman
Euroopa ombudsman määratakse ametisse Euroopa Parlamendi poolt, võtmaks vastu kaebusi väärhalduse juhtude kohta Euroopa institutsioonides. Iga EL kodanik, Euroopa Liidu territooriumil asuv asutus või organisatsioon võib paluda ombudsmanil uurida oma juhtumit. Ombudsman asub Strasbourg`is.

Rahandusorganisatsioonid

Euroopa Keskpank
Euroopa Keskpank (ECB) asub Frankfurdis. On keskpank kõikidele euro-piirkonna riikidele. Keskpank määrab kindlaks intressimäärad ja vastutab rahapoliitika eest. EKP juhtiv nõukogu koosneb euro-piirkonna riikide keskpankade presidentidest ja Euroopa Keskpanga juhatuse liikmetest. EKP juhatus koosneb panga presidendist, asepresidendist ja neljast liikmest. Juhatuse liikmed nimetatakse ametisse nõukogu poolt, nad vastutavad oma igakuisel kohtumisel eelkõige intressimäärade kinnitamise eest.

Euroopa Investeerimispank
EIB asub Luksemburgis ning annab laenu ja tagatisi ELi vähearenenud piirkondadele. Rahastab ka ettevõtluse investeerimisprogramme, et suurendada konkurentsivõimet.

Nõuandvad organid

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee
Majandus- ja Sotsiaalkomitee (ESC või EESC), mitteametlikult tuntud kui Ecosoc (ärge ajage segi ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukoguga, mis on ametlikult tuntud akronüümi Ecosoc järgi) on nõuandev organ, koosnedes erinevatest huvigruppidest. Komitee 220 liiget on pärit sellistest Euroopa organisatsioonidest nagu tarbijaühingud, põllumeeste ja kaubandusühendused, tööandjate liidud. Igal liikmesriigil on komitees teatud arv liikmeid (vastavalt oma riigi rahvaarvule). Õigusaktide menetlemise käigus peab komisjon küsima komitee arvamust seaduseelnõude kohta paljudes valdkondades. Nagu regioonide komitee puhul (vaadake järgmist lõiku) ei ole ka EESC hinnangud siduvad, kuid sellest hoolimata vaatab EESC läbi ligikaudu kaks kolmandikku seadusandlust läbivatest ettepanekutest.

Regioonide komitee
Regioonide komitee (CoR) on komisjoni, Euroopa Parlamenti ja nõukogu nõustav teine ametlik organ, koosnedes kohalike ja piirkondlike võimuorganite esindajatest ning lähendades Euroopa Liitu oma kodanikele. CoR esindab kohalikku ja piirkondlikku võimu EL institutsioonides. Selle 344 liiget esindavad liikmesriikide munitsipaal- ja regionaalvõime. Kui ESC on tegutsenud alates Euroopa Ühenduse loomisest 1957. aastal (Rooma leping), siis CoR on asutatud 1994. aastal vastavalt 1992. aasta Maastrichti lepingule. Regioonide komiteega on kohustuslik nõu pidada iga seadusettepaneku puhul, mis on piirkondliku tähtsusega, eriti niisugustes valdkondades nagu tervishoid, haridus, transport, tööhõive ja sotsiaalpoliitika.

Sarnaselt Majandus- ja Sotsiaalkomiteega ei ole CoRi arvamus siduv.

Institutsioonidevahelised organisatsioonid

Euroopa Pettustevastane Amet OLAF
OLAF loodi esialgu kui komisjoni sisene üksus, et võidelda pettustega EL programmide ja poliitikate elluviimisel. Nüüd tegutseb see sõltumatu ametina. Ta püüab teha tihedat koostööd riiklike agentuuridega, mis tegelevad pettuste- ja korruptsioonvastase võitlusega, kuna enamus EL eelarvest hallatakse tegelikult riiklike agentuuride poolt.

Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talitus on Euroopa Liidu institutsioonide ja teiste organite kirjastus. Vastutab EL trükiste valmistamise ja levitamise eest kogu ajakirjandusele.

Euroopa Personalivaliku Amet EPSO EPSO on keskne organ, mis korraldab konkursse, et värvata ja valida töötajaid kõikidesse EL institutsioonidesse.

Euroopa Liidu agentuurid

Ühenduse agentuurid on organid, mida hallatakse Euroopa avaliku õiguse kohaselt, kuid mis erinevad institutsioonidest ning on eraldi juriidilised isikud. Agentuurid on loodud selleks, et täita väga spetsiifilist, tehnilist, teaduslikku või haldusülesannet.

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika
CFSP agentuurid on praegu Euroopa Kaitseagentuur, Euroopa Julgeoleku-uuringute Instituut ning Euroopa Liidu Satelliidikeskus.

Politsei- ja kohtukoostöö organid
Praegu on need organid Euroopa õiguskaitsealase koostöö üksus (EUROJUST), Euroopa Politseikolledž (CEPOL) ja Euroopa Politseiamet (EUROPOL).