Tähtsamad organid
1. Koostöö
Võimujaotus Euroopa Liidus
Euroopa Liidu liikmesriigid on suveräänsed riigid, kes on otsustanud ühendada oma iseseisvuse mõnedes valitsustele tähtsates valdkondades. Need on alad, mille puhul ühistegevus Euroopa tasandil on liikmesriikide huvides. Euroopa Liit ei ole liitriik. Ta on ainulaadne süsteem, mis on olnud pidevas arenemises rohkem kui 50aastase ajaloo jooksul.
Nagu igal valitsusel on ka Euroopa Liidul seadusandlikud ja täidesaatvad organid ning sõltumatu kohtusüsteem, mida toetavad paljud teised institutsioonid.
Euroopa Liidu institutsioonide volitused on määratletud aluslepingutes. Need on olnud liikmesriikides läbiarutamisel ning seejärel ratifitseeritud igas riigis eraldi. Euroopa Ühenduse asutamislepinguga - Rooma lepinguga - asutati 1958 . aastal Euroopa Majandusühendus. Maastrichti leping aastast 1992 lõi Euroopa Liidu ning arendas selle puhtmajanduslikust liidust rohkem poliitiliseks ühenduseks. Kõik teised lepingud, nagu ühtne Euroopa akt (1987), Amsterdami leping (1999) ja Nizza leping (2003) lisasid Euroopa Liidule, selle rollile ja funktsioonile midagi tähenduslikku.
Järgmiseks sammuks oli luua Euroopa Liidu põhiseadus, ühendades kõik varasemad lepingud ning muutes muuhulgas ladusamaks laienenud Euroopa Liidu otsuste langetamise protsessi ja välispoliitika. 29. oktoobril 2004 kohtusid 25 liikmesriigi ja kolme kandidaatriigi, Rumeenia, Bulgaaria ja Türgi riigipead või valitsusjuhid ja välisministrid Roomas, et allkirjastada Euroopa põhiseaduse leping. Lepingu ratifitseerimine sattus raskustesse, kui Prantsusmaa ja Hollandi kodanikud lükkasid selle 2005 . aastal toimunud referendumitel tagasi. Euroopa põhiseadusleppe tulevik on olnud kõne all Saksamaa eesistujaks olemise ajal 2007 . aastal. Prantsusmaa eesistumise ajal 2008 . aasta teisel poolel võetakse meetmed kasutusele.
Euroopa Liidu kolm institutsiooni, kes vastutavad poliitika kujundamise ja otsuste langetamise eest, on Euroopa Liidu Nõukogu (koosneb liikmesriikide valitsuste esindajatest), Euroopa Komisjon (kehastab endas ühenduse huve) ja Euroopa Parlament (esindab rahvast).
Otsuste langetamine
Euroopa Komisjon on ainus EL institutsioon, millel on seadusloome protsessis algatusõigus. Samas peab komisjon konsulteerima huvigruppide ja ekspertidega, et tagada EL kodanike õige kohtlemine. Komisjon kohtub regulaarselt liikmesriikide valitsusasutuste ekspertidest moodustatud komiteedega, samuti kohtutakse paljude valdkondade Euroopa tasandi esindusorganisatsioonidega, mis hõlmavad tööstust, avalikku teenistust, äriühinguid, tarbijarühmi, piirkondlikke organisatsioone ja NGOsid. Nii mõnelgi nimetatud huvigruppidest on Brüsselis esindus, avaldamaks komisjonile survet, kuna parim aeg seadusandluse mõjutamiseks on enne ametlike ettepanekute esitamist.
Kui komisjon on uue seadusettepaneku vastu võtnud, siis esitatakse see Euroopa Parlamendile ja Ministrite Nõukogule kinnitamiseks, kes võivad selle kas heaks kiita, esitada parandusettepanekuid või tagasi lükata, kuigi viimast juhtub harva. Paljudel juhtudel konsulteerib komisjon majandus- ja sotsiaalkomiteega ning regioonide komiteega, kahe ametliku EL nõuandva organiga, kelle arvamus on mittesiduv.
Koostöömenetlus: Suur osa EL õigusaktide ühisest menetlusest on tuntud kui kaasotsustamismenetlus, millega nõukogu ja parlament jagavad seadusandlikku võimu. Komisjoni esitatud õigusaktid tulevad kõigepealt parlamendis ning seejärel nõukogus esimesele lugemisele. Kui mõlema institutsiooni seisukoht on samane, võetakse seadus vastu. Kuna selles staadiumis ei ole ajapiiranguid, võib nõukogu pärast komisjoni ettepanekute laekumist mitte lõpetada esimest lugemist kuude või isegi aastate kaupa.
Kui tekivad lahkarvamused, saadetakse ettepanek parlamendile ja seejärel nõukogule teiseks lugemiseks tagasi. Siit alates kehtivad menetlemisel ajapiirangud. Kui mõnes etapis mõlemad seisukohad ühtivad, võetakse seadus vastu. Eriarvamuste püsides püüab ühendatud lepituskomitee kokku leppida ühisteksti osas, mille peavad mõlemad institutsioonid eraldi kinnitama. Komisjon on osaline kogu menetlemise vältel. Kui ühistekstis ei ole võimalik kokku leppida või kui ühistekst lükatakse tagasi, jääb seadus vastu võtmata.
Nõukogu püüab saavutada konsensust, kuid paljude valdkondade otsused võivad olla vastu võetud kvalifitseeritud häälteenamusega, mille puhul liikmesriigil olevate häälte arv on ligikaudselt proportsioonis tema suurusega. Siiski on üksmeel nõutav mõningates tundlikes küsimustes.
Mõnedel juhtudel, kui liikmesriigid on olnud parlamendile volituste andmisel tõrksad, kasutatakse nõuandemenetlust. Selle puhul on parlamendil üksnes õigus anda seadusettepanekutele oma hinnang, enne kui nõukogu seaduse vastu võtab. Niisugustel juhtudel on nõukogu tavaliselt kohustatud toimima ühehäälselt.
Mõnikord on parlament kohustatud andma lihtsalt “jah-ei” vastuse. Nõusolekumenetlust kasutatakse näiteks siis, kui kinnitatakse ametisse volinikke või kiidetakse heaks lepingut, mis on alla kirjutatud mitteliikmesriikidega.
Kehtivad seadused: Kui õigusaktid on vastu võetud, on komisjon kohustatud kindlustama, et seadusi täidetaks korralikult kõikides liikmesriikides. Komisjon (või liikmesriigid) võib algatada Euroopa Kohtus liikmesriikide vastu protsesse, tagamaks EL seadustest tulenevate kohustuste täitmist. Kohtu ülesanne on lahendada lahknevusi, mis tekivad riiklike ja Euroopa seaduste vahel, ning garanteerida, et EL õigusaktid oleksid liikmesriikides üheselt tõlgendatud.