eu4journalists

Lühiülevaade Euroopa Liidust

3. Tulevik

Käivitusmootor – Euroopa Komisjon

Euroopa Komisjon teeb suurema osa Euroopa Liidu igapäevasest tööst. Komisjoni ülesandeks on Euroopa Parlamendile ja nõukogule eelnõude esitamine õigusaktide vastuvõtmiseks. Samuti kindlustab Euroopa Komisjon EL poliitikate ja eelarve järelevalve ning rakendamise. Komisjon vastutab ka EL seaduste nõuetekohase rakendamise eest kõikides liikmesriikides.

27 liikmesriigi esindajatest moodustatud komisjon koosneb 26 volinikust 26 Commissioners ja presidendist , kes vastutavad erinevate poliitikavaldkondade eest, milleks on ettevõtlus ja tööstus, transport, institutsioonidevahelised suhted ja kommunikatsioonistrateegia, põllumajanduse ja maaelu areng jm. Kõigil volinikel on oma kabinet (isiklik poliitiline personal) ning osakond ehk peadirektoraat, mille teenistujate enamik asub Brüsselis.

Komisjoni presidendi José Manuel Barroso on valinud liikmesriikide valitsused ning kinnitanud Euroopa Parlament. Liikmesriigid nimetavad koos valitud tulevase presidendiga komisjoni liikmed ning kui tulevane komisjon on moodustatud, esitatakse koosseis parlamendile heakskiitmiseks. Komisjon määratakse viieaastaseks ametiajaks, kuid parlament võib igal ajal komisjoni laiali saata. Euroopa Komisjon tegutseb liikmesriikide valitsustest sõltumatult.

Komisjoni võib vaadelda kui mootorit, mis hoiab Euroopa Liitu töös, esitades uusi ettepanekuid ja kaitstes ELi huve – vastandina iga üksiku liikmesriigi huvidele. Komisjoni president tegutseb kui vedurijuht, kes suunab Euroopa Liidu poliitikat ning juhatab nii oma kaasvolinikke kui ka komisjoni tervikuna. President esindab Euroopa Komisjoni Euroopa Ülemkogu kohtumistel, suhetes teiste EL institutsioonide ja kogu ülejäänud maailmaga.

Laienemine – sügavam, avaram ja stabiilsem Euroopa

Euroopa Komisjoni ülesanne on kindlustada, et laienemine jääks üheks Euroopa Liidu mõjukamaks vahendiks, mis tagaks rahu ja stabiilsuse, vabaduse ja demokraatia, heaolu ja solidaarsuse kogu Euroopas. Laienemisprotsessi eesmärgid ja väljakutsed peavad olema kodanikele hästi kommunikeeritud ning Euroopa Liiduga liitumise kohustused konsolideeritud. Samuti rõhutab komisjon, et kandidaatriikide ranged vastuvõtukriteeriumid peavad saama arvestatud.

Euroopa Liit võtab uusi liikmeid vastu (laienemisprotsess), pidades silmas nende vastavust kindlatele tingimustele. ELiga ühinemine algab riigi liikmeksoleku taotlemisega. Kui olemasolevad liikmesriigid, komisjon ja parlament kiidavad kandidaadi kui potentsiaalse liikmesriigi põhimõtteliselt heaks, saab temast kandidaatriik. Seejärel asub kandidaatriik oma liikmelisuse tingimuste üle komisjoniga üksikasjalisi läbirääkimisi pidama.

Et saada Euroopa Liidu liikmeks, peab kandidaatriik vastama Kopenhaageni kriteeriumidele. See tähendab, et ta peab kohandama enda õigussüsteemi liikmesriikide ühiste õiguste ja kohustuste koguga (tuntud kui acquis communautaire) ning näitama stabiilsuse ja hästifunktsioneeriva demokraatia ja majanduse tundemärke. Kui läbirääkimised on lõpetatud, tuleb liitumisleping ratifitseerida igas liikmesriigis ja kandidaatriigis endas. Enamikul juhtudel valivad uued liikmed liitumislepingu ratifitseerimiseks referendumi.

Kuni 2004. aasta maini oli Euroopa Liidus 15 liikmesriiki kokku 375 miljoni kodanikuga. Kümme riiki, peamiselt Kesk- ja Ida-Euroopast, ühinesid Euroopa Liiduga 2004. aastal. Bulgaaria ja Rumeenia liitusid 2007. aastal, suurendades EL rahvaarvu ligi 500 miljonile. Horvaatia peab liikmeks astumise läbirääkimisi ning ühineb Euroopa Liiduga tõenäoliselt lähiaastatel. Türgi on samuti kandidaatriik ning võib mõningate arvamuste kohaselt ühineda 2015. aastal või hiljem, kui kõik tingimused on täidetud. Euroopa Liit annab rahalist abi ja nõu, et aidata kandidaatriikidel end liikmeks saamiseks ette valmistada. Kandidaatmaade eest vastutab Euroopa Komisjoni laienemise peadirektoraat. Enlargement DG

Muutused silmapiiril

Nüüd, kui Euroopa Liit on laienenud 27 riigini ja tulevikus veelgi enam, vajab EL efektiivsemat ja mõjusamat otsuste langetamise süsteemi. Tehtavad ümberkorraldused peavad olema õiglased kõikide liikmesriikide, vanade ja uute, suurte ja väikeste suhtes.

Igal Euroopa Liidu riigil on kindel häältearv, mida ta saab Ministrite Nõukogu otsuste langetamisel kasutada. Samuti valivad iga liikmesriigi elanikud kindla arvu liikmeid Euroopa Parlamenti. Traditsiooniliselt peegeldavad need arvud riigi elanikkonna suurust.

29 . oktoobril 2004 kohtusid 25 liikmesriigi ja kolme kandidaatriigi, Rumeenia, Bulgaaria ja Türgi riigipead või valitsusjuhid ja välisministrid Roomas, et allkirjastada Euroopa põhiseaduse leping. Lepingu ratifitseerimine sattus raskustesse, kui Prantsusmaa ja Hollandi kodanikud lükkasid selle 2005. aastal toimunud referendumitel tagasi. Euroopa Liit on edasilükkamist tõlgendanud eelkõige kui võimalust (ja katalüsaatorit) järelemõtlemiseks: kuidas minna edasi Euroopa integratsiooniga nii, et saaks kaasata kodanikke, tsiviilühiskonda, sotsiaalpartnereid, siseriiklikke parlamente ja poliitilisi parteisid ning tunda, et nende seisukohtadega arvestatakse.

Euroopa põhiseaduse lepingu tulevik on olnud kõne all Saksamaa eesistujaks olemise ajal 2007. aastal, pärast mida kuulutati mõtiskluste periood lõppenuks. Märtsiks, Rooma lepingu 50. aastapäevaks, võtsid kõik liikmesriigid vastu Berliini deklaratsiooni, millega näidati tahet uue leppega nõustuda. Juunis 2007 leppisid Euroopa Ülemkogus Brüsselis 27 riigi valitsusjuhid ja riigipead kokku tagasilükatud Euroopa Põhiseadust asendava uue reformileppe üldjoontes. Ülemkogu lootis, et uus leping võimaldab ELil astuda vastu 21. sajandi väljakutsetele ning realiseerida oma tegelikku potentsiaali.

Lepingu lõplik tekst kiideti heaks mitteametlikul Euroopa Ülemkogu kohtumisel Lissabonis 2007. aasta 17. ja 18. oktoobril. Ametlik allakirjutamistseremoonia toimus Lissabonis 13. detsembril 2007 (sellega steppis EL eemale kriisist, mis järgnes algse Euroopa Põhiseaduse tõrjumisele Prantsusmaa ja Hollandi poolt).

Kui kõik EL liikmesriigid lepingu ratifitseerivad, siis jõustub see enne järgmiseid Euroopa Parlamendi valimisi 2009. aastal. Enamik riike loodab lepingu oma rahvusparlamendis ratifitseerida 2008. aasta alguses. Vägagi tõenäoliselt on Iirimaa ainus riik, kus korraldatakse selleks referendum, kuna põhiseaduslikult vajab see rahvahääletust.

Uus Lissaboni lepe keskendub Euroopa Liidu kaasajastamise ja reformimise vajadusele. Lepe loodi selleks, et muuta laienenud liit demokraatlikumaks, võttes arvesse kodanike ootusi vastutuse, läbipaistvuse ja osaluse küsimuses ning tõhusamaks ülemaailmsete väljakutsetega (nagu kliimamuutused, turvalisus ja jätkusuutlik areng) hakkama saamiseks.

Tähtsamad muudatused institutsioonides ja poliitikas:

• luuakse Ülemkogu alalise eesistuja ametikoht, eesistuja nimetakse ametisse kaheks ja pooleks aastaks ning see asendab senise iga poole aasta tagant toimuva rotatsiooni;
• läbipaistvam hääletussüsteem, mis põhineb topeltenamusel, ministrite nõukogu otsustele (otsust peab toetama 55 protsenti liikmesriikidest ning 65 protsenti Euroopa Liidu rahvastikust, et toetada EL õigusakti vastuvõtmist kvalifitseeritud häälteenamusega). Tänu Poola tugevale vastuseisule hakkab uus hääletussüsteem kehtima 2014. aastal;
• EL välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoht asendab senise EL välispoliitika juhi, kelleks praegu on Javier Solana, koha ning ühtlasi saab uuel ametkohal olev isik komisjoni välissuhete volinikuks;
• volinike arvu vähendatakse 27-lt 15le aastaks 2014;
• vähendatakse parlamendiliikmete arvu maksimaalselt 750-ni (minimaalselt 6 ja maksimaalselt 96 liiget riigi kohta);
• tugevdatakse rahvusparlamente andes neile õigused, mis põhinevad subsidiaarsuspõhimõttel;
• ELile juriidilise isiku staatuse andmine;
• õigus välja astuda teeb EL liikmetele võimalikuks liidust lahkumise;
• kvalifitseeritud häälteenamuse kasutamise laiendamine 40 poliitikavaldkonnale (põhiliselt neile, mis on seotud asüüliga, immigratsiooniga, politsei- ja kohtukoostööga kriminaalasjades);
• viited uutele väljakutsetele, nagu kliimamuutused ja solidaarsus energia alal;
• põhiõiguste harta muutub õiguslikult kohustavaks.